Ülesanne 3

Medõe töös puutub ärevusega igapäevaselt kokku töötades lastega. Palju lapsi kardab erinevaid protseduure, enim verevõtmist. Ka minul on sellega praktika korras tulnud kokku puutuda. Kasutasin muidugi kohe nö tähelepanu kõrvalejuhtimise meetodit. Kuna patsient, kellega tegelesin, oli ka varem vastuvõtul käinud, siis juba teadsin veidi ka tema tausta. Hakkasin juba sellel ajal, kui asju valmis panin, temaga rääkima. Küsisin tema trenni, kooli ja sõprade kohta, et ta ei jälgiks, mis asju ma valmis võtan (kui suure nõela jne). Patsienti ettevalmistades ütlesin ka, et see võib olla veidi valus, et talle mitte valetada. Rääkisime edasi ja enne torget ütlesin samuti, et ma torkan. Jällegi rääkisime edasi ning kui protseduur oli tehtud, siis patsient oli õnnelik, et see käis nii kiirelt ja valutult. Loodan, et ka järgmisel korral järgmise õega on ta sama kannatlik ja tubli.

See patsient kuulas mind hästi, kuid paljud patsiendid, kes on ärevad, tihti ei kuula, mida räägitakse. Nad on oma hirmudes ja sundmõtetes kinni ning ei taha kuuldagi sellest, et nad peaks maha rahunema. Sellisel juhul käituksin mina nii, et lõpetaksin tegevuse/protseduuri, mis ma parasjagu teen ja toon patsiendi nö sellest olukorrast välja. Üritaksin siis temaga kontakti saada ja temaga rääkida, teda rahustada ning seejärel uuesti proovida protseduuri läbi viia.

Oluline on olla ka ise positiivne ja enesekindel, et patsient tunneks, et ta on heades kätes :)

NB! See on näide sellest, milline ei tohiks olla :)